Palju õnne sulle aastapäevaks,
kallis Eesti, armas kodumaa,
hoian südames su taevast,
sinist merd ja kulla musta maad.
 
Minu Eesti... armastan Sind väga...
kogu südamest ja kõige hingega
mulle meelduvad su sood ja metsaräga,
rukkipõld, mis kohtub taevaäärega.
 
Kallis Eesti... oled minu saatus,
pole võimalik mu elu sinuta...
minu edu, õnn ja iga lootus
on seotud vaid susse usuga.
 
Eestis elasin ma lapsepõlves,
siin ju algas minu koolitee,
siit ma leidsin oma elu õnne
ja vaid siin mu poeg algab tee.
 
Palju õnne sulle aastapäevaks,
kallis Eesti, armas kodumaa,
surmani ei unusta su taevast,
sinist merd ja kulla musta maad.


/24. veebruar 2018 /     

Loojuva päikese kullas
põlevad põõsad ja puud,
ja õhus on tunda sügist,
pikemaks muutusid ööd.

Ma näen kui lõuna poole
käteldes meiega,
lendavad parvedes kured...
viipan ma neile ka.

Panen siis silmad kinni,
pühin neilt pisara - 
kui kiiresti talv meile kõnnib,
kumades hämaras.
​
03. oktoober 2017

Kui kunagi nägin ma unes sind,
siis kangastub kohe mu meeles
su südame tukse ja armas hing,
kes minule tuntud on viimasest elust.
 
Su hingust ma mäletan, säravaid silmi,
su hellust ja õrnusi… kohtingu tunde...
sult kingitud kauneid ja ilusaid lilli…
ja minul su vastu nii sügavaid tundeid…
 
Ses maailmas jälle ma kohtasin armu,
kuid hetkiti raske on saatuse pööre:
sa tundsid, et teadnud mind kunagi ammu,
ja siiski läks mööda kui õhtune loode.
 
Ma ikkagi tean, sa ei kadunud uttu,
ei katkesta sidemeid hingede vahel…
Sa meenutad mind, ja kui hõreneb udu,
siis jälle meid ühendab sündmuste ahel…
 
/25. märts 2016/

Ainukordne on elatud elu,
iga samm, iga saatuse pööre,
su hinge ja südame ilu,
mis heiastab sinu loome.

Mõtted, teosed, maalitud pildid -
vaimne pärand su elu pärast...
Nagu kaunid õitsevad lilled,
mis sünnivad vaid hinge maailmast.

/16. veebruar 2016/